Olid esimesed märtsipäevad 1944. aastal. Päike sulatas lumele päeval sulaveeloike, öine külm muutis veesilmad klaasitaolisteks jääkildudeks. Olid tuulevaiksed selged karged ööd, õhus oli tunda peatselt saabuva kevade hõngu. Kõik oli nagu ikka aegade jooksul - talv taandumas ja kevad vargselt võidukäiku alustamas. Neil aegadel sundis sõja ähvardav karmus Tallinna elanikke igal õhtul heitma hirmunud pilku taevalaotusele, kust öö saabudes võis oodata Nõukogude pommilennukeid surmava lastiga. Olime näinud ja kaasa elanud ränkadele pommirünnakutele Helsingis - need olid selges öötaevas hästi jälgitavad. Ka Tallinna öörahu häirisid aegajalt üksikud lennukid, heites pomme magava linna elurajoonidele. Nii polnud õhuhäire sireenide ulgumine koos õhutõrjekahurite raksatavate kogupaukude ja pommiplahvatuste sünge mürinaga mitte tundmatu öine ärataja.

9. märtsi õhtu oli tuulevaikne, selge pilvitu taevaga. Kell näitas varajast õhtutundi - pisut puudus seitsmest. Raadiost tulid õhtused uudised, kui saade katkes. See oli tavaline märk algavast õhuhäirest. Minu kodu asus Ülemiste jaama lähedal, edelas asuvast Tallinna lennuväljast lahutas meie maja umbes viiskuussada meetrit. Raadio vaikides läksin trepile vaatama, mis toimub. Nägin lahvatamas ridade viisi valgustuspomme, mis õõtsuva rivina langevarjudel kiikudes katsid suurema osa taevast Tallinna kohal. Oli valge nagu päeval. Samal hetkel ärkasid sireenid ja hakkasid haukuma õhutõrjepatareide suurtükid. Õhk värises tohutust mootorimürast selges taevas. Ja siis see algas! Maa värises pommide plahvatustest, suured tulesambad linna kohal tähistasid purustusi ja hävingut. Soovitasin emal nooremate vendadega keldrisse minna, sest see, mis toimus õues, oli hirmuäratav. Parem oli varjuda ja toimuvat mitte näha.

Ajendatuna soovist olla ohu korral tegutsemisvalmis, jäin ise tuppa ja püüdsin meie elamu suurtest akendest toimuvat jälgida. Elutoa aknast oli hästi jälgitav lennuväli ja selle taga valendava lumekatte all suurem osa Ülemiste järvest. Järve jääl toimus midagi arusaamatut - pommid lõhkesid vahetpidamata lakkamatu mürinaga, arvatavasti pommitati oletatavat lennuvälja. Kui valgustuspommid hakkasid ükshaaval kustuma, ei olnud neid enam vajagi, sest selleks ajaks oli Tallinn juba leekides, valguskuma ja suitsusammas paistsid kilomeetrite kõrgusele. Kui esimesed pommitajad olid oma purustava lasti heitnud elamurajoonidele, viskas teine lennukite laine linnale tonnide kaupa süütepomme. Tulelõõm tõusis kõrgele Tallinna kohale, äkki tekkinud vaikuses mühises põrgutuli.

Rünnak lõppes niisama äkki kui algaski. Otsustasime sõbraga naabrimajast uurima minna. Jõudes Lasnamäe veerule, avanes kohutav pilt. Tartu maanteel, umbes Liviko kohal, seisis purustatud akendega tramm, tolleaegse loomaaia poolt tuli joostes saksa sõdur, kes karjus, et seal tänaval jookseb lõvi. Tartu maantee oli praeguse turu kohal laustules, tänaval jooksid inimesed, pooleldi riides naised lastega pagesid leekide eest, teadmata, kuhu minna. Kuumus oli tohutu, lumi sulas tänaval ja tuul lõõtsus üle mühiseva ja praksuva tulemöllu.

Suurte raskustega jõudsime vana Tartu maantee ja endise Sakala tänava ristumiskohani, seal avanev pilt oli eriti kohutav. Kunagise kino Modern hoone põles, ülemised korrused olid tules, all aga lõõmas vastas asuv maja niisuguse jõuga, et õhuvool kandis põlevaid lauajuppe ja muud prahti kõrgele. Moderni hoonesse oli jäänud lõksu inimesi, kes teisel ja kolmandal korrusel tunglesid väljaulatuvate raudvõredega piiratud väikestel rõdudel abi oodates. Appi minna oli aga võimatu: lõõmav tuli ei lasknud lähedale. Kiiresti leviv tuli ja kuumus lõpetasid kiiresti nende piinad. Igavesti on mällu sööbinud pilt põlevast emast rinnale surutud lapsega.

Suurte raskustega jõudsime Vabaduse väljakule. Edasi Harju tänavale enam ei pääsenud: alates hotellist Kuld Lõvi, mis oli kokku varisenud, valitses kogu tänaval tuli. Harju tänaval asus mingi välismaine keemiakaupade esindus, selle maja akendest Müürivahe ja Harju tänava nurgal lõõtsus tänavale värviline tulekeel. Vasakul hotelli taga asus kino Amor keset varemeid ja tuld, seal hukkus, nagu hiljem selgus, terve saalitäis rahvast.

Soov jõuda Raekoja platsile jäi katki. Teel tagasi koju kogesime hävitustöö ulatust: kõikjal oli purustusi ja lõõmavat tuld.

Olime juba tõusmas Lasnamäele, kui algas taas pommirünnak. Nähtavasti olid lennukid käinud uue lasti järel. Otsustasime, et vaatamata kõigele jätkame teed. Meie lähedale esialgu pomme ei kukkunud, meid ohustasid hoopis õhutõrjemürskude killud, mis kiunuva heliga taevast maa peale langesid. Pommid heideti enamasti põlevatele elurajoonidele, nagu plahvatuste mürast võis aru saada. Ühe maja ukse ees varikatuse all seisis keegi mees ja kutsus meid langevate kildude eest varju. Õnneks otsustasime edasi joosta. Olime sealt mõnesaja meetri kaugusel, kui selja taga prahvatas pomm. Enam ei olnud seda maja ega sõbralikku meest, oli vaid suitsev pommilehter.

Ei mäletagi enam täpselt, kuidas koju jõudsime. Meeles on veel Majaka tänava elamukvartali häving - 1940. aastal ehitatud kahekordsed puumajad süttisid üksteise järel tulest tekkinud tuuletõmbes. Inimesed püüdsid päästa, mis võimalik, ja pildusid akendest välja majakraami, sest tuld ei olnud võimalik millegagi peatada.

Kui koju jõudsime, oli teine rünnakulaine lõppenud ja pilk linnale trööstitu. Tulekuma taevavõlvil tõusis kilomeetrite kõrgusele, müha ja praksumine kostis vaikses öös kaugele. Võis vaid ette kujutada, mis toimus inimestega seal põrgutules. Veel aastaid pärast sõja lõppu kummitas tulekahjude ja hävingu lõhn varemete kohal, tuletades meelde jõhkrat rünnakut Tallinna tsiviilelanike vastu.

Vaevalt suudab see lühike meenutus edasi anda seda, mida elas läbi tavaline Tallinna elanik, kes hommikutundidel surnuaias ridamisi lebavate hukkunute hulgast lähedasi otsis, või mida tundis eesti ema, kelle mees oli rindel ja kes oli ühtaegu varatult ja kodutuna üksinda purustatud linnas, silmitsi troostitu homsega, kaotanud kõik elus vajaliku, võib-olla ka lähedased. Tahaksin, et need mälestused aitaksid mõista, milline õnn on elada tänasel päeval, tingimustes, kus mure homse eest ei sisalda surma ega hävingut.

ARVI AASMA