Saku Gümnaasiumi esindusega Strasbourgis

Saku delegatsioon Euroopa Parlamendi Louise Weissi hoone sisehoovil: taga vasakult Liis Kuusk, Kätlin Kekk, Riin Rehemaa, Kristi Läti, Anni Ulmas, Karel Kirss, Anna Lutter, Mihkel Näks, Sigrit Sepper, Carmen Rooväli, Priit Kasari, Kelli Eilart, Ardo Kantemus, Kertu Laura Tampõld, Preedik Sallaste, Linda Luig, Daisy Talpsepp, õpetajad Kersti Vissov, Taivi Õigus ja Piret Limperk. Ees vasakult „Eurogame`i” võitja Kerlyn Jüriväli karikaga, Sigrid Reinvelt, Siim Pajula, Gert-Kristjan Rungi, Oliver Kuldmäe, Kristina Eesmets, Siim Sadrak ja Sander Rebane.

14. mail käis Saku Gümnaasiumi esindus - 25 õpilast ja 3 õpetajat - Euroopa Parlamendi Euroscola programmi raames Strasbourgis.

Euroscola on programm, mis viib koolinoored, enamasti 16-19aastased gümnaasiumiõpilased, tutvuma Euroopa Parlamendi tööga. Igal õppeaastal toimub Strasbourgis umbes 10 õpilasistungit, millest saab osa võtta üks kool igast Euroopa Liidu liikmesriigist. Sõitu rahastab Euroopa Parlament. Soovijaid on loomulikult palju. Eestis tuleb Euroscolale pürgijal täita kõigepealt Euroopa Parlamendi kodulehel olev ankeet. Seejärel toimub Tallinnas Euroopa Liidu kultuuri- ja infokeskuses Euroopa Liidu teemaline viktoriin, teadmisteproovil osaleb igast Euroscolale pürgivast koolist kuni kolmeliikmeline võistkond. Ja võitjad sõidavadki Strasbourgi. Saku koolis hakkas Euroscolaga tegelema inglise keele õpetaja Piret Limperk, tema on viimased 4 aastat olnud ka Euroopa Noorte Parlamendi Eesti delegatsiooni ettevalmistaja ja juht ning viinud Saku õpilasedki osalema (vt SS nr 250, 21. november 2008 lk 89). Saku õpilaste esindus käis viktoriinil sügisel, Strasbourgi sõidu võitlesid välja Riin Rehemaa, Sigrit Sepper ja Anna Lutter.

14. mai hommikul kella üheksaks kogunes Strasbourgi Euroopa Parlamendi Louise Weissi hoonesse 22 delegatsiooni, kõik erinevatest Euroopa Liidu riikidest. Igast koolist võis õpilasi olla kuni 25, õpetajaid 3 ja iga õppeasutus võis kaasa võtta ka ühe ajakirjaniku. Kui enamikust koolidest oligi osalevaid noori üle 20, siis mõned riigid olid õpetajate asemel kaasa sokutanud haridusametnikke. Ja ajakirjaniku asemel oli ühe delegatsiooniga kaasas hoopis fotograaf. Saku koolist käis Euroopa Parlamendis 25 õpilast ja kolm õpetajat - Piret Limperk, Taivi Õigus ja Kersti Vissov. Ajakirjanikuna kaasa sõitmise võimalus anti siinkirjutajale.

Kohe alguses eraldati õpilased õpetajatest, täiskasvanutele ja noortele anti päeva kohta infot eraldi. Õpilased jagati rühmadesse, iga rahvuse esindajaid jäi gruppi 3-7. Noortel tuli ise tublid olla, õpetajad neid aidata ei saanud. Ajakirjanikud jäid esialgu õpetajate lähedusse.

Järgnes istung: plenaarsaalis asuti saadikute kohtadele, õpilased ettepoole, õpetajad tagumistesse ridadesse. Kaks administratiivtöötajat tutvustasid Euroopa Liitu ja Europarlamenti, selgitasid, kuidas töö on korraldatud ja kuidas istungid toimuvad. Seejärel tutvustasid iga delegatsiooni esindajad oma maad ja kooli. Rääkida tuli prantsuse või inglise keeles, kuid kaks kooli esinesid ka saksakeelsetena. Tõlge aitas kõigil jutust aru saada. Kristina Eesmets ja Siim Sadrak said Eesti ja Saku Gümnaasiumi tutvustamisega suurepäraselt hakkama ning jäid oma rahvariiete, julge esinemise ja lustaka olekuga hästi meelde.

Päeva esimese poole lõpus oli võimalik administratiivtöötajatele küsimusi esitada.

Söögiaeg viis noored ja juhendajad taas lahku: kas taheti õpetajatele pisut puhkust ja omaette olemist pakkuda või tingis eraldi saalides söömise asjaolu, et täiskasvanutele pakuti toidu kõrvale veini ja ülikanget türgi kohvi. Lõunalauas said erinevate maade esindajad omavahel tuttavaks.

Nii õpilastele kui täiskasvanutele järgnes viktoriin „Eurogame” - tuli moodustada eri rahvuste esindajatest rühmad (nt minu rühmas olid Rootsi, Itaalia ja Sloveenia esindaja), kuni 4 inimest, kes pidid vastama 27-le Euroopa Liidu riike ja ajalugu puudutavale küsimusele. Iga küsimus oli ise riigi keeles. Kui slaavikeelsed olid vene keelele sarnase kirjapildi tõttu üsna lihtsalt mõistetavad, siis kreekakeelne jäi vähemalt siinkirjutajale müstikaks. Õnneks oli kõigil osalejatel ühtmoodi raske ja nii tulid „Eurogame`i” auhinnad, nii õpilaste suur karikas kui täiskasvanute medal, Eestisse.

Seejärel jagunesid õpilased 6 rühmaks, töögrupid, nn parlamendi komisjonid, valisid juhid. Lahendusi tuli leida küsimustele, kuidas tagada kaaskodanike innukas osalemine Euroopa Parlamendi valimistel; mida saab teha säästva arengu soodustamiseks igapäevaelus ning kohalikul, Euroopa ja ülemaailmsel tasandil; kuidas saab iga riik omalt poolt aidata tugevdada Euroopa Liidu positsiooni maailmas; kuidas suurendada ja ühendada Euroopa noorte loovust; kuidas tulla toime üleilmastumise majanduslike, poliitiliste ja sotsiaalsete tagajärgedega; milline on ideaalne Euroopa. Saku õpilased olid igaüks oma teemaga eelnevalt vaeva näinud ja põhjalikult valmistunud. Töögruppides paistsid nad silma arukate mõtete ja soliidse käitumisega. Kuid töörühmades jäi silma ka temperamentsemate rahvaste vahelehõikeid ja ülerääkimist, mõttetuid sõnavõtte, mille ainus eesmärk oli end näidata. Siin on mõtlemist tulevikuks - kuidas end kuuldavaks teha, kui vastaspool käitumisreeglitest lugu ei pea.

Ajakirjanikud võisid õpilaste töörühmade tööd piiluda, õpetajad aga tegid samal ajal majas ringkäigu. Seejärel kuulasid nad ametnikke ja siis esitasid küsimusi. Ja nagu õpilastegi puhul, jäi ka täiskasvanutel silma, et kohati sundis ülekeev temperament nii mõnegi aruka sõnavõtu vaikima.

Päeva lõpuks kaitsesid töögrupid oma leitud lahendusi ja vastasid huviliste küsimustele. Kõigil noortel oli võimalik iga töögrupi lahenduste poolt või vastu hääletada (kusjuures kõiki lahendusi hinnati korraga). 5 grupi mõtted kiideti heaks, ühe seltskonna töö hääletati maha. Ja oligi päev läbi. Väsitav, aga tore.

15. mail oli delegatsiooni liikmetel võimalik tutvuda linnaga. Õpetajad soovitasid katedraalis käia ja pakkusid välja laevasõidu - kesklinna ümber teeb jõgi ringi. Aga muidugi võis valida ka lihtsalt sihitu uitamise - Strasbourg on imeilus linn, iga hoone on omaette kunstiteos. Kevadine aeg muutis kõik veelgi kaunimaks: jõed, sillad, kirikud, majad, tänavakohvikud, skulptuurid... Rohelus, lilled ja lõhnavad hekid. Rahulik ja vaikne. Kuigi Euroopa pealinn, ei märganud uhkeldamist: sõiduriistadeks olid peamiselt jalgrattad (ratastega harjumata eestlasi ähvardas korduvalt alla jäämise oht), autod olid väikesed ja sugugi mitte uued, pigem tarbeesemed kui jõukuse näitajad. Ja inimesed lihtsad, sõbralikud ja viisakad. Nii näiteks viis sakslasest bussijuht meie grupi esimesel ööl hotellist 50 meetri kaugusele, kuigi oleks võinud meid maha lasta peatuses, mis oli kusagil hoopis kaugel.

Mida Strasbourgis käik Saku õpilasele andis? Kes Euroscolal käinud, teab, mida Euroopa Parlamendis tehakse, kuidas sealne töö välja näeb. Kindlasti läheb niisugune noor juunis Euroopa Parlamenti valima ja teab, kes võiks Eestit esindada. Nii mõnigi kooliõpilane unistab poliitiku elukutsest. Päev Euroopa Parlamendis tegi ilmselt igaühele selgeks, kas poliitika on tema jaoks, kas see elukutse meeldib ja sobib või ei. Kindlasti andis reis Strasbourgi kogemuse suhelda võõraste riikide esindajatega. Teadmise, et inimesed ja rahvad on erinevad, ka Euroopas. Kindlasti ka arusaamise, kui oluline on rääkida võõraid keeli. Ja keelepraktika. Louise Weissi hoone on omamoodi moodsa arhitektuuri ime. Ja Strasbourgi kesklinn on täis vanema arhitektuuri suurepäraseid näiteid - pole maja, mis poleks omanäoline. Juba kunstielamus ise on midagi väärt!

Maailmas on palju ilusaid paiku, elu on liiga lühike, et mõnes neist mitmeid kordi käia. Aga Strasbourgi tahaks tagasi…